Reisisime sügisel abikaasaga turismirühma koosseisus Marokosse. Jagan siin mõningaid mõtteid tollest reisist.

Maroko on islamimaa ja seepärast on mõistetav tema idamaaks pidamine. Araabia keeles kannab ta nime Maghrib al-Aqsa (الأقصى المغرب , al-Maġrib al-aqṣā), mis tõlgituna tähendab Kaug-Lääs, Äärmine Õhtumaa. Nii võimegi nimetada teda kaugel läänes asuvaks idamaaks.

Ajaloolist islamimaailma saab ette kujutada idast läände ulatuva laia vööndina, mis läbib suure osa Aasiast ja põhjapoolse Aafrika. Selle idapoolsest otsas, vastu Vaikset ookeani asub maailma suurim islamiriik – sunniitlik Indoneesia. Islami lääneserval asub sunniitlik Maroko.

Tänapäeval on Maroko kuningriik, aastani 1956 oli ta sultaniriik. Siin elab kaks suurt rahvust ning mitmeid väiksemaid rahvakilde. Enamus marokolasi on kas araablased või berberid. Ka riigikeeled on nii araabia keel kui ka berberi keel. Suur osa igasuguseid silte ja teeviitu on aga kolmkeelsed, neist kolmandaks on prantsuse keel. Kuigi Prantsuse protektsioon kestis alla poole sajandi (1912–1956), on tema keeleline ja kultuuriline jälg väga märgatav. Nii kasutavad osad haritud marokolased tänaseni loendamiseks prantsuse keelt.

Maroko on üsna linnastunud riik ning siinne linnakultuur on enam kui tuhandeaastane. Linnu on palju, nii suuri kui väikeseid, nende seas kaks suurt ja vana, mida nägemata ei tohiks Marokost lahkuda. Need on miljonilinn Fes ja Marrakeš, millel jääb miljonist veidi puudu.

Dionysos on sel aastal juba mitmeid kordi Eesti lavalaudadele astunud, või vähemalt on teda sinna kutsutud, ja seega oleks ehk hea aeg sellest kummalisest Kreeka jumalast ka siin natuke juttu teha.