Elo-Mall Toomet: dionüüslikust elemendist

Dionysos jooginõud ulatamas, 6. saj lõpp eKr, British Museum.

Dionysos on sel aastal juba mitmeid kordi Eesti lavalaudadele astunud, või vähemalt on teda sinna kutsutud, ja seega oleks ehk hea aeg sellest kummalisest Kreeka jumalast ka siin natuke juttu teha.

Ühtpidi tundub pilt igaühele, kes kauniste piltidega müüdiümberjutustusi sirvinud on, üsna selge – kreeklastel oli lõbus veinijumal, kellega käis kaasa kõik see, mis veinijoomise käigus ette võib tulla… ülendatud meeleolu ja lõbusad juhtumised, aga ka traagilised äpardused ja kahtlase väärtusega ettevõtmised. Ehk siis nii ilu kui valu. Ilu ja valu jumalaks võibki Dionysost tõesti ka Vana-Kreeka kontekstis pidada, mida lähemalt teda aga vaadata, seda keerulisemaks, sügavamaks ja huvitavamaks muutub see pilt, mida ta endast paista laseb.
Kui heita pilk varastele vaasimaalidele, ei pruugi sealt leida seda lõbusat joobunud noormeest, kellena Dionysost hilisematel perioodidel armastati kujutada. Lõbus ja igati ülalmaalitud pildile vastav on küll jumala üleloomulik kaaskond – sokulaadsed saatürid ja hobusjad sileenid, silmnähtavalt veinilembesed ja seksuaalsete seikluste otsingul. Dionysose inimlikud saatjad on pigem naissoost, saatürite lustlikust meelelisusest küll teisel, omal moel kõrgemal tasandil, kuid neile sarnase metsiku elujõuga, tantsivas ekstaasis ja väljaspool inimestele kohast tavapärast olemist. Selle metsiku kamba seas võib näha üht tõsist habetunud meest, kes nii ilmelt kui poosilt oma väärikuses ümbritsevast seltskonnast eristub, on aga samas selle kese, kõige käimasoleva mõte ja allikas, kõigi kaaslaste austusobjekt.
Dionysos saatürite ja menaadidega, amfora 550-540 eKr, Metropolitan Museum of Art.
Joobnud kaaskonna kõrval käib Dionysosega aga kaasas ka teistlaadi metsikus – ta on ohtlik neile, kes teda ei tunnista, ja teda ka siis, kui neile selleks mitmeid võimalusi on antud, jumalana vastu võtta ei soovi. Sealjuures ei oota Dionysos enda tunnistamist mitte armukadeda ainujumalana, vaid, nagu Kreeka polüteismile kohane, ühena teiste seas, positsioonil, mis talle täie õigusega kuulub, mida aga mitmed müütilised valitsejad millegipärast vaidlustada püüavad. Kõige tuntum sellistest kahtlejatest on ilmselt Pentheus, Dionysose sünnilinna Teeba valitseja, kes Euripidese näidendis
Dionysos ja delfiinid, kylix ca 530 eKr, Staatliche Antikensammlungen.
Bakhandid omaenda ema poolt lõvikspeetuna lõhkirebitud saab. Hästi ei käinud ka Traakia kuninga Lykurgose käsi, kes Dionysose kaaslannad tappis ja jumala enda merre peletas. Jumala poolt saadetud hullusehoos hakkas ta pidama oma poega Dionysosele pühaks luuderohuks, ning raius seda hävitada püüdes maha poja jäsemed. Ka jumala ära põlanud kuningatütreid võis tabada hullus, mis viis neid kõnnumaadele tantsima ning kõiki Kreeka naisele või isegi laiemalt inimesele kehtivaid tabusid murdma. Nii juhtus see näiteks Tirynsi kuninga Proitose tütardega, kelle nägija ning Dionysose preester Melampus siiski hiljem terveks ravis. Varasesse arhailisesse perioodi kuuluvas Homerose hümnis Dionysosele kõneldakse ka lugu piraatidest, kes peavad jumalat lihtsalt kauniks noormeheks ja röövivad ta orjaturul maha müümiseks. Kui Dionysos end mitmete imetegude järel laevatekil möirgavaks lõviks muudab, hüppavad röövlid hirmunult merre ja neist saavad delfiinid, saatus, millest pääseb vaid tüürimees, kes algusest peale röövitu jumalikkust tajus ja kaaslasi ettevõtmisest loobuma panna püüdis.

Aga miks ei tahtnud müütilised valitsejad seda jumalat omaks tunnistada? Üheks tõrkumise põhjuseks võib ehk pidada Dionysose ainulaadset positsiooni jumalate seas – tema ema oli surelik ning enamasti sünnivad sellistest ühendustest samuti surelikud kangelased – küll erakordselt võimekad, kuid mitte jumalad. Dionysos on aga kindlalt ja selgelt jumal, mida muuhulgas kinnitab tema kahekordne sündimislugu – kui Dionysose ema Semele tema isa Zeusi tõelist jumalikku palet nägi, põles ta tuhaks, Zeus aga päästis emaihust enda ja Semele sündimata lapse ja peitis ta oma reie sisse, kuni laps oli lõplikuks sündimiseks küps. Miski, mis on küpsenud Zeusi jumalikus ihus, ei saa ilmselt olla surelik. Midagi kummalist on aga selles Dionysose jumalastaatuses, ja ehk kumas see läbi ka neile müütilistele kuningatele, kes teda kui võõrast tulijat maha salata püüdsid. Võõrana tulemine, saabumine on sealjuures Dionysosele üldiselt omane motiiv, mis ikka ja jälle kordub temast räägitud lugudes. Ka tänapäevane uurimistraditsioon pidas nende lugude mõjul Dionysost kaua hiliseks ja võõraks lisanduseks Kreeka panteoni, pronksiaegsete lineaarkirja B tahvlite dešifreerimine 20. sajandi keskel aga tõi ootamatult päevavalgele ka Dionysose nime ning näitas, et tegu on Kreeka religioonis vara ja sügavalt juurdunud isiku või nähtusega. Ehk oli õigus Saksa uurijal Walter Ottol, kes kirjutas Dionysose-teemalise monograafia 1933. aastal, mil lineaarkirja B veel lugeda ei mõistetud, kuid leidis siiski, et saabumine, võõrsilt tulemine, ei ole mitte kultuse ajaloolist päritolu, vaid jumala sügavamat olemust valgustav mütoloogiline motiiv… Otto jaoks on Dionysos “jumal, kes saabub”.

Pentheuse tükkideks rebimine, ca 425-420 eKr, Louvre.
Sel aga, miks saabuvat Dionysost müütides sageli vastu võtta ei tahetud, on ilmselt ka teisi seletusi peale tema eripärase jumalastaatuse… Dionysosega käib kaasas tema kingitus inimkonnale, vein, ja see, nagu paljud lugejad ilmselt omal nahal kogenud, on keeruline kingitus. Halvasti võib minna ka neil, kes jumalat väärilise lugupidamisega tervitavad. Nii jagas ateenlane Ikarios Dionysose kingitud veini karjustega, kes seda algul rõõmuga jõid, siis aga, joogi kummalist muljet tajudes, arvasid, et neid on mürgitatud, ja tapsid oma lahke kostitaja. Vein on potentsiaalselt ohtlik ning see joonistub selgelt välja ka dionüüslikes müütides. Ja siiski on selge, et kõige ohtlikum on püüda sellest kingitusest päriselt loobuda ja sellele jumalale selga pöörata. Et loota paremat tulemust, tuleb Dionysos koos tema kingitusega vastu võtta, aga nii kingituse kui kinkijaga ettevaatlikult ja lugupidavalt ümber käia. Sellele metsikust hõlmavale jumalale on vaja leida roll, mis mitte ei lõhuks ega hävitaks, vaid hoopis toidaks ja inspireeriks seda ühiskonda, kuhu tõsine jumal oma lõbusa kaaskonnaga jõudnud on.

Nagu ülalkirjeldatust näha, on Dionysos vastandlik – ühtpidi tsivilisatsiooni tooja viinamarjakasvatuse näol, teistpidi metsikuse kandja, helde ja hävitav. See vastandite ühendamine läheb aga veel sügavamale – Dionysos suudab ületada ka elu ja surma piiri. Ta laskus allilma nii oma sureliku ema Semele kui sureliku kaasa Ariadne järele, ning tõstis nad mõlemad Olümposele, surematusesse. Allilma laskus ta aga ka süngemal moel – Dionysos oli nimelt surev jumal ning meil on teada kaks loostsenaariumi, mille käigus ta tapetakse. Ühel korral on tapjaks Dionysose tulekule vastuseisnud Argose kangelane Perseus, kes viskab tapetud jumala Lerna sohu või järve, kust kohalikud elanikud ta hiljem müsteeriumikultuste käigus tagasi kutsuvad. Teisteks jumalatapjateks on titaanid, kes meelitavad mänguasjadega hoidjate juurest eemale laps-Dionysose ja rebivad ta tükkideks. Karistuseks tapab Zeus nad välguga ning mõningatel andmetel on just sellest välgutabamusest järelejäänud tuhast tehtud inimsugu – nii on meis paheline, titaanlik osa, aga ka surematu dionüüslik säde, mis pärineb noore jumala tuhast. Ka selles loos sünnib Dionysos uuesti, tema süda päästetakse ning hoitakse alal ja mingil moel õnnestub Zeusil seeläbi kindlustada Dionysose taastulemine. See müüt on seotud orfilisteks nimetatud uskumuste ja kultustega, mis ootasid Dionysoselt paremat saatust teises ilmas ning tajusid erilist seost inimsoo ja selle sureva, kuid samas siiski surematu jumala vahel. Dionysosega olidki jumalannade Demeteri ja Kore kõrval kõige sagedamini seotud paremale surmajärgsele saatusele rõhuvad müsteeriumid või ka laiemalt allilmaga haakuvad kultused Kreeka maailmas.

Dionysos oli seega kannatuste jumal, mitte kõrge ja kõrvalisena inimestele valu ja vaeva jagades, vaid inimlikest kannatustest osa saades. Või ehk teistpidi – kannatused kuulusid just Dionysose jumaliku olemuse juurde ja käisid temaga paratamatult kaasas ja nii ei saanud ka temaga kokkupuutuvad inimesed jääda suuremal või kergemal määral talle omastest kannatustest puutumata. Valu oli Dionysose element, see ei tohiks aga jääda kõlama tugevamalt kui ilu. Dionysosele kuulus see säde, see lootus, mille abil inimene võis jumalikuni küündida. Talle kuulusid viinapuu ja luuderohi oma lopsakas roheluses, talle kuulus veiniga kaasas käiv ülendatud meelteseisund, samuti teater – nii komöödia rõõmus rõvedus kui tragöödia katartiline ülevus. Kõik see on Dionysose sfäär.

Psühhoanalüütilised uurijad on Dionysost seostanud hävimatu elujõuga ning olekski ehk ilus lõpetada Ungari päritolu klassikalise filoloogi ning müüdiuurija Károly Kerényi tähelepanekuga dionüüsliku elemendi püsivusest Kreeka maastikus. Nimelt märgib ta, et muistsetest hoonetest on meieni kõige enam säilinud templite ja teatrite varemeid, teatrid aga kuulusid Dionysosele… samuti on püsima ja mõjuma jäänud selle jumalaga lahutamatult seotud taim, viinapuu. Nii on Dionysos oma kunagistel kodumaadel rändaja jaoks kõikjal kohal.

Argose hellenistlik teater.


Elo-Mall Toomet
Eelmine
Alar Laats: reisimärkmeid Terra Sanctalt

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again: