Alar Laats: Reisimärkmeid Portugalist

Vähegi haritud huvilise jaoks on ülimalt soovitatav Calouste Gulbenkiani muuseumI külastamine. See  kuulub Gulbenkiani fondile ja teeb nähtavaks ühe maailma hiilgavaima erakunstikogu. Kuidas on tekkinud armeenialikult kõlava nimega muuseum Portugali pealinna? Tõepoolest Calouste Gulbenkian (1869 – 1955) oli Osmani riigis sündinud armeenlane. Ta perekond oli traditsiooniliselt kaubelnud õlidega. Kui siis maailmas tõusis plahvatuslikult nafta tähtsus, oli noor õlikaupmees Gulbenkian õigete oskustega õiges kohas õigel ajal. Temast sai üks esimesi nafta suurärimehi maailmas. Teise maailmasõja ajal kolis ta neutraalsesse Portugali, kuhu jäigi pidama. Lapsepõlvest peale oli ta olnud kunstiarmastaja ning -koguja. Osa oma varadest, eriti just kunstikogu pärandas ta Gulbenkiani fondile. Lisaks muuseumile finantseerib fond paljusid teisi kultuuriüritusi ja -asutusi.

Maitsekalt ja asjatundlikult valitud muuseumi ekspositsioon ei ole tapvalt suur. Mõistlikult üksikutele eksponaatidele aega pühendades võib tavakülastaja selle läbida kahe-kolme tunniga. Püsinäitus katab suure osa maailma kunstiloost – siin on esindatud Egiptus, Muinas-Kreeka ja -Rooma, Pärsia, Osmanite riik, Hiina ja India. Ja muidugi ka Kaukaasia. Loomulikult on oluline osa ka Euroopa kunstil läbi sajandite. Igast valdkonnast leidub siin maailma parimaid esindajaid. Minu jaoks oli siin suurepärane võimalus põrandale ja seintele kõrvuti asetatud Türgi, Pärsia, India ja Kaukaasia vaipu võrrelda.

Teiseks Portugali vaatamisväärsuseks, millele tahan tähelepanu juhtida, on siinne barokk, eriti just kiriklik. Minu esmakontaktiks sellega sai suhteliselt väike sakraalkunsti muuseum Lissaboni vanalinnas – Museu São Roque – Püha Rochi muuseum.^[1] See koosneb kahest osast – São Roque’i kirikust ja näitusemajast. Viimane kuulus kunagi jesuiitidele (lad. Societas Iesu, SJ.) Suurem osa näitusest ongi pühendatud jesuiitide vagadusele ning sellega seotud kunstile, eriti baroki ajastul, nende Portugalist väljasaatmise eelsel perioodil. Nimelt saadeti nad aastal 1759 kuningriigist välja ning tagasi pöörduti 19. sajandi esimesel poolel.

Vagadus ja kunst olid tol ajal katoliiklikes maades, nagu ka protestantlikel aladel suuremal jaolt lahutamatud. Suures osas ühe ja sama asja kaks erinevat külge.

Muuseumi eriline vaatamisväärsus on aga barokksisustusega kirik. Väljast on see üsna ilmetu, seest aga hiilgav. Paljudele eestlastele ei ole barokne sakraalkunst ilmselt erilist muljet avaldav. Aga ega Eestis ei ole eriti rikkalikult sellist kunsti. Ja see, mis on, on alles hiljuti tõusnud päevakorda. Mõtlen siin hiljuti teostatud Christian Ackermanni loomingu uurimise projekti. Igatahes soovitan seda muuseumi ja kirikut külastada kõigil barokiarmastajatel. Soovitan seda külastada ka neil, kellele pole barokk erilist muljet jätnud, sest ega head barokki nägemata ei saa ka sellest rõõmu tunda.

Oma teekonnal läbi Portugali kohtasime teisigi suurepäraseid barokkehitisi. Kes satub portveini pealinna Portosse ja kellel on vähegi huvi sakraalkunsti vastu, külastagu kindlasti sealset São Francisco kirikut, maakeeles Püha Franciscuse kirikut. Nagu kiriku nimigi viitab, oli see kunagi frantsisklaste ordu kirik.

Hoone ehitati gooti kirikuna. Ilmselt sajandite jooksul ei kehtinud siinses kuningriigis muinsuskaitse eeskirjad ning seetõttu võib siin kergesti märgata erinevatel sajanditel tehtud ümberehituste jälgi. Tulemuseks on suurepärane sakraalehitus. Suurem osa kiriku sisearhitektuurist loodi 18. sajandil ja on seega väljapaistvalt barokne. Mõned reisijuhid nimetavad seda ekstravagantseks interjööriks. See ülimalt ilus ja huvitav kirik koos oma ajaloolise ümbrusega kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Portost mitte kaugel on Braga linn, Portugali kirikuelu tähtis keskus. Selle eeslinnas aga asub huvitav ja ilus koht, mida õnneks jõudsime ka külastada – pühamu nimega Bom Jesus do Monte. Jällegi on siin palju barokki. Eelkõige tuleb siin nimetada uhket barokset trepistikku koos ristiteed tähistavate kabelitega. Mäe tipul on aga klassitsistlikus stiilis 19. sajandi algupoole valminud kirik. Tavainimese pilgule ei tekita kahe erineva stiili kooselu mingeid dissonantse. Ka see kompleks kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Portugali suurepärased vaatamisväärsused ei asu mitte ainult linnades. Neid leidub ka maaliliste viinamägede vahel väikestes külades.

Kolmanda külastamisväärsuse leiamegi väikeses Freixo külas, mis asub umbes neljakümne kilomeetri kaugusel Portost idapool. See koht on küll enam tuntud kahetuhandeaastase nime all – Tongobriga. Kunagi asus siin selle nimega roomlaste linn. Viimase saja aasta jooksul on laiaulatuslikult ette võetud väljakaevamisi ning nüüd on tollased varemed muudetud muuseumiks ning nähtavad-külastatavad kõigile soovijatele. Lisaks on siin külastuskeskus asjakohase näitusega.

Poole päeva jooksul, mille veetsime roomlaste linna varemetes, olime Juhaniga kahjuks ainsad külastajad.

Kahel suurel väljakul on näha roomlaste hoonete jäänuseid. Siin on nii elumaju kui ühiskondlikke ehitisi. Eraldi kogumi moodustab rooma saunade kompleks. Vähemalt üks bassein on ka restaureeritud. Rooma saunade kõrval on aga näha ka rooma-eelse tsivilisatsiooni sauna, muidugi teistsuguse ehitusega. Aga siingi oli oma küttesüsteem ning auru ja erineva temperatuuriga vee kasutamise võimalused. Näib, et roomlaste eelse tsivilisatsiooni asukad oskasid kasutada kerist. Ja saun oli neile sama oluline kui roomlastele. Roomlaste-eelset kultuuri Põhja-Portugalis ja mõningatel sellega piirnevatel Hispaania aladel on kombeks nimetada Castro-kultuuriks. Tänapäeva uurijad ei ole ühel meelel, mis keelt nad rääkisid. Mõned peavad neid keltideks, teiste meelest olid nad lusitaanlased, kelle indoeuroopa keel võis kuuluda itali keelte hulka. Kolmandad arvavad, et nende keeles olid segunenud nii lusitaania kui kelti sugemed.

Nende saunaskäikudega olid seotud ka vähemalt kaks korda päevas oma keha võidmine kaitsmaks ennast nii vaimsete kui ka materiaalsete ohtude vastu. Nii väljakaevamised kui ka näitus annavad ainu rooma-eelse ühiskonna suhteliselt valutust sulandumisest roomlaste tsivilisatsiooni.

Tongobriga roomlaste ja Castro- kultuuri asula ekspositsioon pakub huvi nii keldihuvilistele kui ka religiooniloolastele. Aga mitte ainult neile. Muistse asula kõrval on viinamäed ja siin tehakse suurepärast Tongobriga veini, mis ei ole Eestiski päris tundmatu.

 Alar Laats

[1] Roch (c. 1350 – c. 1378) on Montpellier’st pärit pühak. Olen siin kasutanud ta prantsusepärast nimevormi. Ladinapäraselt Rochus, oksitaani keeles Ròc ning portugali keeles Roque.