Alar Laats: Reisimärkmeid Kaug-Läänest - Marokost

Fes – Aafrika Ateena

Traditsiooni kohaselt rajati Põhja-Marokos asuv Fesi linn aastal 789 emiir Idris Esimese poolt, kes oli ühtlasi ka idrisiidide dünastia rajaja.[i] 

Fesi kõige köitvamad osad on muidugi vanalinn, tuntud ka kui Medina[ii], ja uus Fes. Tõsi, uus Fes on uus vaid võrreldes vanalinnaga – see uus linn rajati nimelt 1276 kuningliku tsitadellina.[iii] Fesi vanalinn on oluliselt suurem kui Tallinna oma ning koosneb peamiselt kitsastest tänavatest. Tänavad on just nii laiad, et kaks koormakandjat eeslit teineteisest hädapärast mööda mahuksid. Autoliiklusest pole siin juttugi. See vanalinn tundub olevat lausa lõpmatu labürint, kust võõras ei pääse kunagi välja ning kohalikelgi on orienteerumisega raskusi. Seepärast on rändurile väga soovitav kasutada siin kohaliku kvalifitseeritud giidi abi. Meie rühmal vedas, sest meil oli väga kompetentne ja sealjuures jutukas vana giid, kes oli labürindis sündinud ja terve elu seal elanud. Igatahes tänu temale jõudsime me sealt lõpuks välja.

Giid on vajalik mitte ainult ellujäämiseks, vaid ka selleks, et kitsastel tänavatel seigeldes märgata linnas peituvaid arhitektuuripärle. Neid on siin suurel hulgal, aga kui võõras keskendub orienteerumisele, siis ei pruugi neid märgata. Siin on imelisi mošeesid, hauakambreid ja elumaju, medreseid ja restorane. Muidugi siin on ka suuk – turg. Tegelikult suur osa vanalinnast ongi suuk. Ja kui olete tähelepanelik, siis leiate siin ka ülikooli. See on al-Karavijini Ülikool. See pole aga mingi tavaline reaülikool, vaid ilmselt maailma vanim pidevalt tegutsenud kõrgkool. Teadaolevalt on ta rajatud ajavahemikus 857–859.

Ülikooli nimi tähendab, et see on Kairavani linlaste ülikool. Ajaloo jooksul on Fes olnud immigrantide linnaks. Kunagi tuli siia suurel hulgal sisserändajaid tänapäeval Tuneesias asuvast Kairavanist. Pika aja jooksul saabus Fessi ka suurel hulgal rahvast Al-Andalusist, eriti siis, kui kristlased selle vallutasid. Suures osas just tänu sisserändajatele kujunes Fesist islami vaimne keskus, mida on mõnikord nimetatud Aafrika Ateenaks. Siinsed õpetlased, kirjanikud, sufid ja teised haritlased olid kuulsad üle terve islami maailma ning veelgi kaugemal. Nii näiteks elas ja töötas siin mõnda aega juudi õpetlane Maimonides (Moses ben Maimon, 1138–1204), kelle kirjatööd mõjutasid nii Aquino Thomase kui ka uuema aja humanistlike filosoofide mõtlemist.

Teiseks vanaks linnaks, mida Marokos vältida ei tohi ega saagi, on

Marrakeš – linn Atlase mägede taustal

Kui Fesi puhul öeldakse, et ajaloos on ta vaadanud Al-Andalusi kõrgkultuuri poole, siis võib veidi noorema Marrakeši kohta väita, et ta kiikab pigem Aafrika suunas. Muidugi on ka tema moslemite linn ja siin valitseb islami vaim, aga see on veidike isemoodi. Ka siin on palju islami arhitektuuri ja üldse laiemalt islami kunsti, islamist kui religioonist rääkimata. Aga siin on ka märkimisväärselt palju aafrikalikkust, aafrikalikku islamit.

Suundudes Marrakeši kesklinna poole, on teil silme ees hea orientiir – kõrge torn linna keskel. See on 12. sajandi teisel poolel valminud Kutubia mošee minarett. Ruudukujulise läbilõikega 77 m kõrgune minarett on oletatavasti olnud eeskujuks kuulsale La Giralda’le ehk Sevilla katedraali kellatornile ning Rabatis asuvale sama kuulsale Hassani minaretile. Viimane oli planeeritud maailma kõrgeimaks minaretiks, kuid jäi paraku ehitise tellinud kaliifi surma tõttu lõpetamata. La Giralda kellatorn oli esilagu samuti minarett, mis kristlaste vallutuse tagajärjel muudeti katedraali kellatorniks. Kutubia mošee tähendaks tõlkes „raamatukaupmeeste mošee.’’ Ehitamise ajal asus mošee raamatuturu kõrval. Mitte kaugel mošeest asub linna keskväljak – Džemaa el-Fnaa ( جامع الفناء .) See on hiiglaslik plats, mis olenevalt kellaajast on rohkem või vähem täidetud igat masti müügilettide ja etlejatega. Hommikuti on siin vaiksem, pärastpoole aga voorib rahvast üha juurde. Osta saab siin kõike, mida tavaliselt idamaa turgudel müüakse. Aga siin on suurel hulgal ka igat sorti esinejaid – lauljaid, tantsijaid, pillimehi, maotaltsutajaid, mustkunstnikke, jutuvestjaid jne.

Eraldi võiks ära mainida knava (gnawa) moosekandid, keda võib siin platsil ning mujalgi kuulda ja näha. Knavad on kunagi lõuna poolt Aafrikast Marokosse toodud orjade järeltulijad, tihti mustad või mustade poole kalduvad. Nad on moslemid, aga nende islam on isemoodi. Nad on eriline etnilis-usuline rühm, keda iseloomustab isemoodi aafrikalik islam ja aafrikalik usuline muusika. Knavade peamised usulised talitused, lilad toimuvad öösel muusika saatel. Need on eksortsistlikud üritused, kus „patsient“ aetakse muusika abil transi ning ravitakse siis halvast džinnist vabaks. Lila on aga toimiv vaid islami kontekstis, kus pöördutakse abi saamiseks Allahi poole. Tänapäeval on knavade muusika muutunud üle maailma populaarseks ning Marokos ja mujalgi korraldatakse selle muusika festivale. Tõsi, need üritused pole enam eksortsistlikud, toimuvad need ju sekulaarses kontekstis.

Marrakeš ei tohiks eestlastele tundmatu olla. Kunagi oli pikka aega linna üheks tähtsamaks arstiks Tartu ülikooli vilistlane Dr Rudolf Peets. Tema abikaasa Leonora Peets annab siin nähtu-kuuldu põhjal oma raamatus „Maroko taeva all“ suurepärase pildi linnast ja selle inimestest. Siin töötas omal ajal Eduard Wiiralt ning tema siin tehtud pildid tutvustavad meile samuti linna, ta elanikke ja ümbrust. Marrakešis veetis oma nooruse teadlane ja poliitik Rein Taagepera ning siia sattus oma Aafrika-rännakutel ka Friedebert Tuglas.

Maroko islam

Islam hakkas Marokosse saabuma juba 7. sajandil. Nagu enamikus moslemimaades on ka siin tegu sunniitlusega. Väidetavalt vähemalt 99% praegustest elanikest on sunniidid. Üsna levinud ettekujutuse kohaselt islam on homogeenne, ühenäoline usund, mida on kerge lühidalt iseloomustada. Selline arusaam on tegelikkusest väga-väga kaugel. Islamil, ka sunniitlusel on palju nägusid ning erinevad sunniidid võivad olla väga erinevad ka oma usuliste vaadete ja praktikate poolest. Erinevused torkavad silma, kui võrrelda Maroko sunniitlust näiteks Saudi Araabia või Palestiina sunniitlusega.

Kui tahta Maroko islamit väga lühidalt iseloomustada, siis sobib selleks märksõnaks „sufism.“ Sufism on islami müstiline liikumine koos sellega seotud arusaamade ja praktikatega. Ta usulist eesmärki saab sõnastada mitmel moel. See võib olla tarkus, kõrgem teadmine, oma „mina“ kaotamine jne. Kõrgeim eesmärk on üheks saamine Jumalaga, unio mystica. Selle saavutamiseks on mitmeid mõnevõrra erinevaid teid. Seetõttu on olemas ka mitmeid erinevaid sufide vennaskondi või ordusid.[iv] Sufi praktikas on keskse tähtsusega dhikr (ذِكْر), otsetõlkes „meenutamine, meelde tuletamine.“ Mida siis meenutatakse? Loomulikult Jumala nimesid. Seda tehakse igas vennaskonnas sellele vennaskonnale omasel moel. Siin võib olla hulk erinevaid palveid, sakraalset muusikat ja ka tantse, mitut sorti rütmilisi liikumisi ja retsitatsioone.

Ordud on küll populaarsed, aga enamik marokolasi siiski ei kuulu neisse. Küll on aga sufism mitmel moel inspireerinud ja mõjutanud Maroko rahvalikku vagadust.  [v] 

Teatud moel on siinses rahvavagaduses sufismi peegelduseks pühakute – nii elusate kui ka siit juba lahkunute – austamine. Paljud neist, ent mitte kõik, on olnud sufi vennaskondade šeigid. Põhja-Aafrikas on niisuguse pühaku nimetuseks marabutt.[vi] Nende pühakute puhul on oluline veel üks araabiakeelne nimetus või tiitel – vali ( وَلِيّ.) See tähendab „sõber.“ Marabutt on Jumala sõber. Nii nende elukohad kui ka hauad on populaarsed palverännukohad. Jumala sõbrale saab osaks Jumala õnnistus, araabia keeles baraka (بَرَكَة,)[vii], mida kujutatakse tavaliselt erilise väena. Kultuse kaudu on usklikel võimalik sellest barakast osa saada.

Tänapäeval on selline pühakute ja nende haudade kultus mitmetes sunniitlikes maades domineerivatele salafistlikele[viii] või moslemi vennaskonnast[ix] sündinud liikumistele vastuvõetamatu. Selles nähakse kõrvalekallet puhtast islamist. Puristlik islam mõistab hukka ka teise silmatorkava kõrvalekalde „õigest islamist.’’ Nimelt on Maroko moslemite seas laialt levinud usk džinnidesse. Neid nähtamatuid olendeid mainitakse ka koraanis. Marokolaste meelest on aga terve inimeste maailm neid täis ja nad tegutsevad kõikjal. Kaob midagi ära, mingi asi läheb katki või kukub maha – kõike seda põhjustavad džinnid.

Nõnda on siin Maroko sunniitlik islam domineerivalt sufistlik ning suur osa moslemeid veab siin vägikaigast džinnidega.

Mellahi juudid

Tänapäeval on Maroko üsna homogeenne sunniitlik ühiskond. See pole aga alati sugugi nii olnud. Sada aastat tagasi oli Marokos üpris märgatav juudi kogukond. Hinnanguliselt elas siin 250 000–350 000 juuti. Islamimaadest oli siin suurim juudi kogukond. Tänapäeval on Marokosse jäänud kõigest 2000–3000 juuti, seega umbes 1% kunagisest hulgast. Linnades olid neil eraldi kvartalid, mida tunti mellahi nime all.[x] Neid juudikvartaleid on arhitektuuri järgi lihtne ära tunda. Kui araablastest moslemite elumajadel tänavapoolseid aknaid õieti pole, st nad on seljaga tänava poole ja näoga sisehoovi poole, siis juudikvartalites majade fassaadid on täis aknaid ja koguni rõdusid. Seega teatud moel olid juudid ühiskonna suhtes palju avatumad.

Maroko juudi kogukond oli mitmekihiline. Arvatavasti oli siin juute juba foiniikia kolooniate ajal. Märkimisväärne hulk saabus pärast Jeruusalemma templi hävitamist aastal 70. See varasem kogukond moodustab Maroko juutkonnas eraldi kihi. Tegelikult koosnes see kogukond omakorda kahest keeleliselt erinevast rühmast – enamuses suurlinnades elanud rääkisid juudi-araabia keelt, berberite keskel elanud peamiselt Lõuna-Maroko juudid rääkisid aga juudi-berberi keelt.

„Noorema“ judaistide kihi moodustasid Pürenee poolsaarelt tagakiusamise eest põgenenud või kristlaste poolt sealt minema kihutatud sefaradi juudid, kelle suhtluskeeleks oli juudi-hispaania keel.[xi] Eriti palju saabus neid alates 15. sajandi lõpust. Varem siin elanute ja Pürenee poolsaare pagulaste segunemine võttis aega sajandeid.

Teiste islamiriikidega võrreldes on Marokos juute suhteliselt vähe taga kiusatud. Ometi eelistas 20. sajandi teisel poolel suur enamus, umbes 99% juutkonnast oma Aafrika kodumaa tolm jalgadelt maha raputada. 

20. sajandil said eestlased rohkem aimu Maroko kohta tänu seal rännanute – Friedebert Tuglase, Aino Kallase, Karl Ast-Rumori ja Eduard Wiiralti – teostele. Umbes aastal 1100 sündis Marokos rännumees nimega Muhammad al-Idrisi. On oletatud, et oma maailmakaardil ja reisiraamatus tutvustab ta ka Eestit. Kui see on õige, siis Eesti jõudis marokolaste teadvusesse 800 aastat varem kui Maroko eestlaste teadvusesse.

Alar Laats

[i] Idrisiidid, kes valitsesid 788–974, olid araablased ja pidasid ennast prohvet Muhammadi järeltulijateks. Mitte kõik Marokot valitsenud dünastiad polnud ei prohveti järeltulijad ega ka mitte araablased. Mõned olid berberi päritolu. Praegu valitsev Alavi dünastia on väidetavalt prohveti järeltulijad.

[ii] Araabia keeles medina ( مدينة) tähendab „linna.“

[iii] Fesis on ka veel Ville Nouvelle, palju uuem linnaosa, mis rajati Prantsuse protektsiooni ajal. Ka see on vaatamisväärne.

[iv] Nende ordude kohta kasutatakse araabia keeles sõna tariqa, طريقة – tee, teekond. Igal vennaskonnal on tavaliselt oma spetsiifilised meetodid teekonna jaoks.    

[v] Kindlasti on vagadust mõjutanud ka mitmed teised tegurid, nagu näiteks aafrikapärasus, kaugus klassikalise islami pühadest keskustest, kunagi intensiivne, aga teatud määral siiani kestev Al-Andalusi mõju etc. Nende mõjude valdkonnas on omakorda olnud ka sufi vennaskonnad.

[vi] Meie võõrsõnade leksikonides öeldakse, et ta on „islami erakmunk Põhja-Aafrikas; sellise erakmunga pühaks peetav haud.“ See ei ole korrektne määratlus. „Põhja-Aafrika“ on õige ja ka „haud“ on õige. Aga marabutt ei ole munk ega tavaliselt ka mitte erak, nii nagu kristlastel on erakud. Pigem on ta oma koguduse või kogukonna vaimne ja vaimulik juht. Ta on tihti sufi, aga mitte alati. Kindlasti on ta koraaniõpetlane ja üldse õpetaja. Natukene võibolla vanaaegse luterliku õpetaja moodi. Ta peab kindlasti olema tark. Ja tavaliselt on ta abielus. Sealjuures võib ta olla ka askeet. Tihti on ta ka maag. Põhja-Aafrika islamiseerimise ajaloos etendasid nad olulist rolli.

[vii] Sarnase tähendusega sõnatüvi BRK on semiidi keeltes levinud. Nii näiteks heebrea keeles tähendab baraka ברך samuti õnnistamist.

[viii] Salafismi eesmärgiks on tagasi minna esimeste põlvkondade moslemite usu ja kultuse juurde.

[ix] Moslemi vennaskond on ligi sajand tagasi Egiptuses tekkinud islamistlik organisatsioon, mille tütarorganisatsioonid on mõjukad näiteks Palestiinas ja Süürias.

[x] Neist räägib ka Tuglas oma reisikirjas.

[xi] Tuntud ka ladino või judezmo nime all.