Jaan Lahe avalik loeng "Karl Rahner ja tema filosoofiline teoloogia"

Karl Rahner (1904-1984) on roomakatoliku teoloog, keda võib koos Karl Barthi, Rudolf Bultmanni ja Paul Tillichiga nimetada üheks olulisemaks 20. sajandi kristlikuks mõtlejaks. Pärast I maailmasõda algas katoliikluse vaimne uuenemine, mida juhtisid jesuiidid ja mille keskmes oli uustomism. See Aquino Thomase mõttepärandist lähtuv suund filosoofias ja teoloogias püüdis ühendada keskaegset mõtlemist uusaja oluliste filosoofiasüsteemidega ning luua silda mineviku ja tänapäeva vahele. 1926. a. pani Erich Przywara aluse uuele teoloogilisele suundumusele, mis sai tuntuks kui „uus teoloogia“. 1943. a. andis paavst Pius XII välja entsüklika „Divino afflante Spiritu“, milles ta mitte ainult ei lubanud kasutada Piibli uurimisel teaduslikke meetodeid, vaid tegi need kõigile roomakatoliku teoloogidele ka kohustuslikuks. Viimast põhimõtet rõhutas ka 1964. a. Paavstliku Piiblikomisjoni poolt välja antud dokument „Instructio de historica Evangeliorum veritate“. Kõik nimetatud uuendused saavutasid oma haripunkti Vatikani II kirikukogul (1962-1965), millel on suur tähendus nii katoliiklikule teoloogilisele mõtlemisele, religioonide vahelisele dialoogile kui ka oikumeenilisele liikumisele. Selle kirikukogu üks tähtsamaid „isasid“ oli Karl Rahner, kes lõi oma sügavalt isikupärase eksistentsiaalse värvinguga filosoofilise teoloogia. Viimast käesolevas loengus tutvustaksegi.
Huvilised on oodatud loengut kuulama 13. novembril kell 18.15 Tartu Katoliku Hariduskeskuse Kultuurikotta. Loengust teeb ülekande ka Postimees.