Elo-Mall Toomet: Ariadne Ateena ja Knossose vahel

Kreeta kuninga Minose tütar Ariadne on kummaline tegelane, ja seda isegi Kreeka mütoloogia kummaliste tegelaste ja sündmuste poolest rikkaskontekstis. Ariadne on kuju, kes tundub eksisteerivat vastandustes, asustavat korraga vastandtelgede erinevaid otsi. Ta on ateenlaste vaenlase Minose tütar ja samas ateenlaste päästja Kreeta ikke alt. Ta on merelt saabuv surev kangelanna ja samas Dionysose surematu naine Olümposel. Mida nende vastuoludega teha? Mulle tundub, et lahendada neid ei saa, sest Ariadne üht või teist poolt kõrvale jätta püüdes, “õiget ja algset” müüdiversiooni otsides, kaotame ta käest…Ariadne on alati teel uuele saarele, kus teda ootab traagiline saatus, või tõusmas uutesse kõrgustesse, väljapoole surelikku haaret. Aga siiski ei saa ka tema otsimisest loobuda – tulemus on küll teada, aga lummus püsib. Nii püüangi siin seda kummalist Kreeka (või ehk Kreeta) kangelannat ja tema teekondi või teekonda natuke lähemalt jälgida. Kuigi nii ei saa ilmselt jõuda vastusteni, võib ehk jõuda mõne küsimuseni, mis Ariadnele omaseid vastaspooluseid korraks pisut lähemalt valgustavad.

Ariadnega seotud vastuolusid märgati ja teadvustati juba antiikajal. Näiteks nendib 2. Sajandil pKr kirjutanud Plutarchos, et Ariadnest räägitakse küll palju lugusid, aga neil pole omavahel suurt midagi ühist.[1] Juba Kreeka kirjanduse kõige varasemates ja autoriteetsemates tekstikihistustes – Homerose ja Hesiodose eepostes – on Ariadne kirjeldatud nii õnnetult sureva kui õnnelikult surematuna. Homerose Odüsseia värsiread kirjeldavat Ariadnet traagilises valguses:

Phaidrat ja Prokrist nägin ning Ariadnetki kaunist,
Õela Minose last seda, kelle kord endaga Kreetast
Meelitas Theseus, kuid püha linnuse varju Ateenas
Ei tema saand, vaid enne sai otsa ta Artemis-neitsilt
Voogudest piiratud Dial, sest nõudis Dionysos nõnda.

(Hom, Od. 11.321–325, tlk Annist ja Reitav)

Mida tegelikult on mõeldud viimase tsiteeritud rea lõpusõnadega – kreeka keeles Διονύσου μαρτυρίῃσιν (Dionysou martyriesin) – on jäänud üsna hämaraks. Kreeka sõna martyria tähendab kõige otsesemalt tunnistust, kuid me ei saa olla kindlad, kas Ariadne hukati Dionysose tunnistuste tõttu või oli jumal tema hukkamisele tunnistajaks. Esimest tõlgendusvõimalust peetakse üldiselt siiski mõnevõrra tõenäolisemaks. Igal juhul on selge, et Homerose kirjeldatud ridades Ariadne sureb. Hesiodos aga kinnitab eeposes Theogonia, et “kuldjuukseline Dionysos tegi heledapäisest Ariadnest, Minose tütrest, enda õitsva naise ja Kronose poeg tegi ta (Ariadne) surematuks ja iginooreks” (Hes, Theog. 947–949). Need varakult vastukäivad faktid jäävad Ariadnet saatma läbi kogu hilisema Kreeka kirjanduse ja ikonograafia. Samas on allikad valdavalt üsna ühel meelel tema loo alguse osas.

Ariadne oli, nagu ülal välja toodud, Kreeta kuninga Minose laps, keda juba Homeros mainib ka selles rollis, mitte ainult tema hilisemate meessuhete kontekstis:

“Veel tagus taidlikult siis osav meister tantsimistandri,
Nii nagu suures Knossoses kord oli valmistand ammu
kuulus Daidalos-sepp ilushius-Ariadnale kingiks.” 

(Homeros, Ilias 18.590–92, tlk Annist ja Reitav)

Fotol: Theseus Minotaurost tapmas, Atika amfora ca 540. aastast eKr. Allikas: Wikimedia Commons.

Lugu, mille tegelasena Ateena Kreetalt lahkub, saab aga alguse hoopis Ateenast. Selles linnas tapeti, erinevate allikate järgi kas ateenlaste või kellegi teise poolt, kuningas Minose poeg Androgeos, kes oli läinud võistlusmängudest osa võtma. Minos nõudis tasuks poja surma eest ateenlastelt regulaarset andamit – seitset poissi ja seitset tüdrukut, kes pidid saama toiduks Knossoses labürindi keskel elavale koletisele, veisepea ja inimkehaga Minotaurosele.[2] Ateena valitseja Aigeuse poeg, kangelane Theseus, pakkus end vabatahtlikult üheks ohverdamisele saadetavatest noormeestest ning tal õnnestus Minotauros tappa ja seega ka teised noored ateenlased tappa. Sealjuures oli talle abiks temasse armunud Ariadne, tänu kelle antud lõngale õnnestus Theseusel leida ka labürindist välja viiv tee. Theseus võttis Kreetal lahkudes kaasa ka Ariadne, ilmselt eesmärgiga ta enda naisena Ateenasse viia.[3]

Fotol: Dionysos leiab uinunud Ariadne, Pompei seinamaaling 1. sajandist pKr. Allikas: Wikimedia Commons.

Kui siiani on allikad asjade käigu osas üsna ühel meelel, siis Ariadne edasise saatuse osas on informatsioon mitmekesine.[4] Me teame, et Theseus jätab Ariadne Naxose saarel maha ja too poob end seal üles. Või käsib jumal Dionysos Theseusel Ariadne loovutada ning võtab ta endale naiseks, mille järel mõlemad kaovad Naxosel auva Driose mäe tipult – detail, mis viitab jumalikku sfääri liikumisele. Samuti teame, et Ariadne elas Naxosel koos Dionysose preestri Oinarosega ning neil olid ka ühised lapsed. See vastuolulisus kajastus ka rituaalides – naksoslaste väitel olevat olnud kaks erinevat Ariadnet, kellest üks sai Dionysose naiseks, teine aga suri. Esimest Ariadnet pidasid nad meeles rõõmsate ning teist leinaliste rituaalidega. Üldiselt arvavad uurijad, et tegu on ilmselt siiski sama Ariadnega, kellega seotud pidustused algasid kurva või sünge meeleoluga ning jõudsid rõõmsa kulminatsioonini. See on Kreeka rituaali kontekstis küllat tavapärane muster ning ei ole ilmselt raske mõista ka tänapäeva inimesele, kui mõelda näiteks ülestõusmispühadele kristlikus traditsioonis. Ariadne lugu ei lõppenud aga sugugi ainult Naxosel. On allikaid, mis räägivad, et Theseuse laev sattus tormiga Küprosele, kus lapseootel Ariadne sünnitusel suri. Theseus andis kohalikele kaks kuju – üks pronksist, teine hõbedast – ning raha, et need seaksid sisse Ariadne kultusliku austamise. Siin teati olevat ka Ariadne haud, mis asus Ariadne-Aphrodite nime kandvas hiies, ja tema auks peetud pidustuste juurde kuulus rituaal, mille käigus üks noormees sünnitusvalusid imiteeris. Olgu siis Naxoselt või Küproselt, oma pruudist ilma jäänud Theseus liikus koos Minotaurose käest päästetud laste või noortega edasi Delose saarele, kus pühendas Aphrodite kuju, mille Ariadne Kreetalt kaasa oli toonud, ning tantsis koos vabastatud poiste ja tüdrukutega nn. kuretantsu, mis jäljendas labürindi käänakutes liikumist. Kui Theseus hakkas lõpuks lähenema Ateenale, unustas ta oma isa Aigeusega sõlmitud kokkuleppe, mille järgi pidi õnnestunud retke korral heiskama laevale valged purjed. Aigeus arvas lähenevat laeva märgates, et retk on nurjunud ja poeg hukkunud ning heitis end kaljult alla. Nii oli ka Theseuse kojunaasmisel rõõm segatud leinaga. Theseus seadis hiljem Ateenas sisse ka Minotaurosele toodud ohvreid mälestavad ning teda ennast ja Ariadnet austavad Oschophoria pidustused. Ariadne ise aga jõudis samuti Mandri-Kreekasse, Argose tasandikule, kuhu ta saabus üle mere koos Dionysose ning tolle “merenaisteks” kutsutud kaaskonnaga. Kohalik kangelane Perseus ei tahtnud Dionysost ja tema kultust vastu võtta ning tappis merenaised ja Ariadne, ühe hilise allika väitel ka Dionysose enda.[5] Hiljem näidati Argose linnas rännanud reisimehele Pausaniasele Kreeta Dionysose pühamut ning selles paiknenud Ariadne hauda.

Fotol: Dionysos ja Ariadne Teeba krateeril 400 - 375 eKr. Allikas: Wikimedia Commons.

Nagu näha on Ariadnega seotud pärimus tõesti mitmekülgne ja vastuoluline, samas on selles aga ka teatav sisemine ühtsus. Ariadne saabub reeglina merelt – kas siis koos Theseuse või Dionysosega – ja sureb paigas, kuhu on maabunud. Alternatiiviks on lugu Ariadne ja Dionysose abielust Naxosel, mis viib samuti tema lahkumiseni inimlikust maapealsest elust, mitte aga surma vaid surematuks saamise läbi. Viide leinalisele ja rõõmsale kultusele Naxosel tundub paigutavat Ariadne jumalate sekka, kelle lahkumise ja tagasituleku või saabumise ja lahkumise rituaalne tähistamine mängis Kreeka religioonis erinevatel perioodidel ja viisidel olulist rolli. Võrdluseks võib tuua näiteks Persephone, kelle kadumine allilmas oli seotud sünge rituaalse õhkkonnaga, naasmine ema juurde Olümposele aga tugeva rõõmuelamusega. Ariadnet ongi sageli peetud nö “hääbunud jumalannaks”, varaseks Kreeta jumalannaks, kellest klassikalises Kreeka kultuuris sai surelik kangelanna, kes aga säilitas siiski mõningad veidrad ja surematusele viitavad jooned. Üldiselt peetakse hääbuvate jumalate kontseptsiooni praegu küll vananenud teoreetiliseks lähenemiseks, teatud kangelannade puhul aga on ka tänapäeva uurijad sunnitud möönma, et see tundub olevat nende tegelaste kõige tõenäolisem taust. Huvitav on sealjuures asjaolu, et lisaks Ariadnele kuuluvad siia ka teised Dionysosele kõige lähemal seisvad naised – tema ema Semele, kes suri Zeusi välguepifaaniat kogedes enne Dionysose ilmale toomist, ja tema tädi ja hoidja Ino, kes hüppas merre ning sai Leukothea[6] nime kandvaks jumalannaks. Kõik need tegelased alustasid surelike ja lõpetasid surematutena ning on märke, et ka kultuslikult on neid austatud mõlemal moel. Tundub aga, et skemaatiline lähenemine, mille kohaselt jumalanna on staatuseredelil langenud ning saanud lihtlabaseks surelikuks, oleks nende käsitlemisel liiga lihtsustatud. Nii Ariadne, Semele kui Ino puhul on surelikkus neist rääkivates lugudes olemuslik osa juba varastes allikates. Ehk on tegu omaette jumalannade rühmaga, kes asuvad surelikkuse ja surematuse piiril ning suudavad seda ületada, mis annab neile erilise koha Kreeka mütoloogias ja ehk ka erilise tähtsuse inimeste jaoks. Võib ka spekuleerida, et Kreeka-eelses Egeuse religioonis või varases Kreeka religioonis, kuhu nende tegelaste juured vähemalt mingis osas tõenäoliselt ulatuvad, ei olnud kangelanna ja jumalanna vahe nii selge ja range, kui, vähemalt tavapärase tõlgenduse järgi, klassikalise Kreeka kultuslikus süsteemis.

Kui aga tulla lõpuks tagasi Ariadne kui eraldiseisva tegelaskuju ja kultusliku austuse objekti juurde, siis mida võiksime temast arvata ja kuhu ta paigutada? Tundub, et Ariadne, nii nagu ta läbi Kreekas kirja pandud vanade lugude meieni jõuab, asub eri traditsioonide kokkupuutepunktis. Raske on kahelda, et Ariadnel on vähemalt mõnes aspektis varased Kreeta juured, millest meil ei ole aga võimalik leida kindlaid jälgi. Egeuse pronksiajast ei ole teada narratiivseid kirjalikke allikaid ja nii lineaarkirja B tahvlitele kirjutatud nimede kui seinamaalidel ja pitsatsõrmustel kujutatud stseenide tõlgendamine võib küll pakkuda hüpoteese, kuid mitte kindlust. Samas on Ariadne juba varakult oluline tegelaskuju ka Theseuse Kreetaskäiku kirjeldavas loos, mis muutus ehk ateenlaste jaoks eriti oluliseks viiendal sajandil eKr,  Ateena mereliidu päevil, mil Egeuse saari Ateenaga ühendav kangelane ning tema edukas retk sobisid hästi rõhutama Ateena tähtsust selles ühenduses. Ariadne mängib siin ateenlaste abistaja rolli, ta ei jõua aga kunagi Ateenasse ja jääb kauniks kuid kaugeks kummituseks, meretaguse maa printsessiks, kes oli osa Theseuse kuulsusrikkast võidust ja justkui Kreeka maailma kuuluv, kuid siiski liiga võõras ja seega ohtlikku potentsiaali kandev, et tema pruudina kojutoomine oleks saanud hästi lõppeda. Siin on hoiatavaks paralleeliks Kolchise printsess Medeia, kelle Iason kuulsa ja võiduka argonautide retke järel kuldvillakut koju tuues kaasa tõi. Ka Medeia oli võõramaa printsess, kes aga jõudis Kreekasse ja külvas siis enda ümber leina ja surma. Ariadne kodust lahkumine tõi surma peamiselt talle endale – ja seda üsna mitmel moel – kuigi ehk võib ka kuningast Aigeuse hukku heiskamata jäänud purjede tõttu pidada Ariadne kaasatoomise ohtliku mõju järellainetuseks. Seda enam, et kaljult merre hüppamine kuulub nii dionüüslike kui Kreetaga seotud kangelannade tegutsemismustrisse.[7]

Tundub, et Ariadne, kuigi sünnijärgselt surelik, ei ole surelike maailmas kunagi piisavalt kaua kohal, et saaksime ta mingisse kindlasse rolli paika panna ja tema kohtumine Theseusega oli vaid põgus, ajutine kuid sügavaid jälgi jätnud episood. Ehk asub ta tõesti Dionysose seltsis  Olümposel, või on tõmbunud tagasi muistsele Kreetale, aegruumi, kuhu meie kirjasõna haare päriselt ei küüni.


Elo-Mall Toomet


[1] „Πολλοὶ δὲ λόγοι καὶ περὶ τούτων ἔτι λέγονται καὶ περὶ τῆς Ἀριάδνης, οὐδὲν ὁμολογούμενον ἔχοντες“ (Plutarchos, Paralleelsed elud. Theseus, 20.1)

[2] Minotauros oli Kreeta kuninganna Pasiphae ja jumalate poolt merest saadetud imekauni pulli järeltulija ja seega Ariadne poolvend.

[3] Kõige terviklikumad käsitlused sellest loost on Diodorus Siculus 4.60–61; Plutarchos, Theseus. 19–21; Apollodoros Ep. 1.8–11.

[4] Enamiku erinevatest versioonidest toob ära Plutarchose Theseus (20–23), Driose mäelt kadumise loo annab Diodorus Siculus (5.51.3-4) ning Ariadne ja Dionysose saabumisest Argosesse räägib Pausanias (23.7–8).

[5] Dionysose surma detail pärineb hilisest skolionist Ilias’e värsireale 14.319, mis aga tõenäoliselt toetus varasematele allikatele, mis meieni pole jõudnud. See on üks väga väheseid viiteid jumala surmale Kreeka mütoloogias.

[6] Leukothea tõlkevaste oleks Valge Jumalanna.

[7] Lisaks Dionysose tädile-hoidjale Inole hüppas merre ja sai seeläbi jumalannana austatuks ka Kreeta tütarlaps Britomartis, jumalannana tuntud kui Diktynna.

Eelmine
Agne Pilvisto: Vaba Akadeemia sünnipäevaks

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again: